Juura

Tallinnas Meriväljal elanud üksikule vanaprouale Vaikele kuulus suur elamukinnistu. Tuntud kelmid Imbi ja Ärni suhtlesid Vaikega ja abistasid teda kodutöödel, arvete maksmisel ja muus asjaajamises, võites vanainimese usalduse. Nad said enda valdusse erinevaid dokumente Vaike allkirjaga ja otsustasid kinnistu arvel raha teenida. Imbi sai enda kätte „asjaajamiseks“ Vaike ID-kaardi. Paruka ja Vaike riietega Vaikena esinedes õnnestus tal notar Rauli petta ning saada notariaalselt tõestatud volikiri Ärnile Vaike nimel kinnistuga tehingute tegemiseks.

Edasi läks kõik juba libedalt ning Ärnil õnnestuski Vaike nimel tema esindajana sõlmida notar Roberti juures müügi- ja asjaõigusleping Imbi ja Ärni ühise kamraadi Veikoga, kes kunagi ühestki afäärist ära ei öelnud. Tehingu tõestamine õnnestuski ja Veiko kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.

Vaike tehingust teadlik ei olnud ja esialgu teda ka keegi ei tülitanud. Vaike tervis halvenes üha ning Imbi ja Ärni lootsid juba, et ta sureb, ilma et kogu lugu välja tuleks. Paraku osutus Vaike tugevamast puust olevaks, kuid ometigi ei saanud ta enam kodus hakkama ning „abiliste“ mahitusel viidi ta hooldekodusse. Seejärel asusid Imbi, Ärni ja Veiko usinalt kinnistu müügiga tegelema, leideski maakleri vahendusel ostuhuvilise perekonna, Heino ja Mari, kes abikaasadena võtsid AS-st Pandipank eluasemelaenu, sõlmisid Veikoga vajalikud lepingud ja kanti ühisomanikena ka kinnistusraamatusse. Laenuandja kasuks seati kinnistule hüpoteek ja kinnistu anti ostjate valdusse.

Vaike oli aga hooldekodus hakanud kahtlustama, et midagi on korrast ära ning lasi end raviõel autoga viia kodu vaatama. Suur oli tema hämmastus, kui võõrad inimesed seal usinalt askeldasid ning sama suur oli ka kinnistu ostnute hämmastus, kuuldes, et Vaike ei tea kogu tehingute jadast midagi ja peab end endiselt kinnistu omanikuks.

Vaike pöördub abi saamiseks juristi poole. Millist nõu talle anda?