Juura

Kaarel omandab ema surma järel tema kaasomandi osa väikeses nelja korteriga majas Tartus Supilinnas ja soovib sinna elama asuda. Rääkides majaelanikega maja haldamise ja korrashoiu korraldamisest ning parkimisest krundil, saab ta aru, et seni on see toimunud suhteliselt juhuslikult ja isevoolu teed, kuna „kõik tunnevad kõiki“. Kinnistu on kaasomandis ja kirjalikku kasutuskorda ei ole. Juristist tuttav Ain soovitab Kaarlil saavutada majas kirjalik kasutuskorra kokkulepe, mille alusel teha märkus ka kinnistusraamatusse, kui tahta tagada maja efektiivsem toimimine ja vältida konflikte ka pikemas perspektiivis. Majanaabrid ei taha sellest aga midagi kuulda, kuna „kogu aeg on ilma saadud“ ja „meie kardame niisuguseid asju“.

Kas nii Kaarli kui ka teiste jaoks aitaks riske (ja milliseid neist) maandada kasutuskorra kokkuleppe kirjalik sõlmimine ja selle alusel kinnistusraamatusse märke tegemine? Või tuleks eelistada korteriomandite moodustamist ja kasutuskorra kinnistusraamatusse kandmist eriomandi sisuna?