Juura

Väikest viisi kinnisvaraarendusega tegelev Tarvo tutvus ööklubis kena blondiini Merikesega, kes usaldusliku jutu käigus rääkis, et töötab kinnisvarahindamisfirmas hindaja assistendina ja tema ülemus lubab tal aeg-ajalt enda ID-kaardiga allkirju anda. Oma arendustega püsivas rahapuuduses olev Tarvo rääkis sellest oma kuritegeliku minevikuga äripartnerist lapsepõlvesõbrale Toomasele ning koos küpses neil plaan pangast raha saamiseks. Tarvo oli ainuosanik mitmes osaühingus, mille ainus juhatuse liige ta samuti oli. Ühele neist (OÜ Rusuhunnik) kuulus kunagi pankrotivarast odavalt soetatud sisulise väärtuseta vana töökoja varemetega ja olulise pinnasereostusega tööstuskinnistu Lagedil. Meestel oli plaan kasutada seda tagatisena raha saamiseks, mida kasutada teistes äriprojektides, lootes, et laenu tagastamiseks teenitakse sealt piisavalt raha ja kogu asi ei tulegi välja. Toomase sõprade ringis olevate „asjatundjate“ abiga pandi kokku nii uhke värviliste piltidega kinnistu hindamisakt, mis jättis mulje uutest tööstushoonetest ja toimivast infrastruktuurist, kui ka ambitsioonikas äriplaan. Merikese kaudu saadi sellele kinnisvarahindamisbüroo OÜ Hindamisekspert vannutatud kinnisvarahindaja Hillari digitaalallkiri. Dokumentide pakett esitati AS-le Tööstuspank.

Pangatöötajad ja notar uskusid (kohal käimata) kinnistusraamatu väljavõtet tööstusmaa kohta, uhket, läikivat ja värvilist virtuaalreaalsust (kinnisvarahinnang ja äriplaan) ning OÜ Rusuhunnik sai tehase käivitamiseks ja arendamiseks 1 000 000 eurot hüpoteegi seadmise vastu kinnistule I järjekohale kohese sundtäitmise tingimusega. Raha libises meestel tasapisi läbi sõrmede ning ootamatu majanduskriisi tingimustes ei õnnestunud seda ka teiste arenduste kaudu tagasi maksta. Ühel päeval sõitsid panga esindajad kinnistu olukorraga tutvuma ja avastasid mastaapse pettuse.

Milliseid nõudeid ning kelle vastu on pangal võimalik esitada?